Paso Los Libertadores

19.09.2015
Teekond: Uspallata – Puente del Inca – Las Cuevas (Argentina-Tšiili piir) – San Miguel. (147 km)
Reisi algusest  137853 km


Uspallata asub 2000 meetri kõrgusel, ja siin on puud veel raagus. Mis tähendab, et suur soojalaine pole siia veel jõudnud, ja öine temperatuur kisub nulli lähedale.




Munitsipaalkämping on aga raagus puudega hoopis valgusküllasem. Rahvast pole, pargid aga auto nii, et saad tagaluugist lumiseid mägesid vaadata.

Kämping on täiesti lihtne. Munitsipaalivärk. Betoonist pingid ja lauad.


Grillinurgad. See on ju Argentina. Grillimisvõimalused on kõikjal. Mõned lauad on siin rohtu kasvanud.


Kohe aia taga on koht, kus torudest tuleb puhast mägede vett, mida siis autodega veetakse laiali. Sõidetakse täpselt toru alla, ja varsti on paak täis.


Ja vahepeal saabub siia tuletõrjemasin.


Leiab pikapeale õige asendi.


Hommikul.


Tuttav tee läheb ülesmäge, ainult et mäed on nüüd lumised.


Puente del Inca.


Samuti lumehangedes.


Kaugemal on mäed kõrgemad, ja seal kulgeb Argentina ja Tšiili piir.

Pärast pikaajalisi piiriteemalisi vaidlusi pandi lõpuks paika, et kahe riigi vaheline piir on  Andides mööda kõige kõige kõrgemaid tippe. Kui nüüd ühe lausega öelda. Tegelikult on need kaks riiki piiriküsimustes vaielnud palju kordi (ja mitte ainult vaielnud, vaid appi on võetud relvad), ja mõnes liustikepiirkonnas kulgev piir on siiani lõplikult määramata. Aga see on erand. Üldiselt kulgeb piir mööda kõrgemaid tippe.
 

…

Autotee kõrval on raudtee, Transandine Railway, e Ferrocarrill Trasandino. 1910 aastal avatud raudtee kulges Mendozast kuni Santa Rosa de Los Andesini, ja tee oli käigus kuni 1984 aastani. See oli üks kahest reaalselt valmisehitatud raudteest Tšiili ja Argentina vahel. Teine oli Salta-Antofagasta raudtee.


“Tunel Del Cristo Redentor”, pikkusega 3080 meetrit, avatud 1980 aastal. See on hetkel ainus tunnel Tšiili ja Argentina vahel.


Nii et järjekordne Tere Tulemast seekord lumiste mägede vahel!


Ühine piiripunkt asub Tšiili territooriumil.

Ja siin on järjekord, sest tegemist on vist kõige suurema piiripunktiga kahe riigi vahel. Järjekord liigub nähtavalt, poole tunniga saab auto ära parkida. Sees läheb siiski seekord veidi kauem, sest autopaberitel on vana passi number, ja ise olen riigis uue passiga. Mingeid lisaküsimusi ei esitata, olukord lahendatakse paari minutiga järgmise ülemuse tasemel. Vana tõde - mida suurem piiripunkt, seda kiiremini lahendatakse sellised tavalisest erinevad olukorrad. Uutes, Tšiili autodokumentides on juba uue passi number.

Tollis läheb samuti kiiresti. Lihtsalt küsimus, et kas puuvilju või muud keelatut on, saab eitava vastuse. Mandariinid sai enne piiripunkti lihtsalt ära söödud. Muud keelatut ei ole. Seejärel tuleb avada küljeuks ja tagaluuk, ja tollikoer jalutab korra läbi, tõmbab ninaga, ja piltlikult öeldes raputab pead. Nuusib seda sahtlit, kus on punane pipar, suhkur ja kohvi, ja kaotab huvi bussis edasi viibida.

Edasi saab tollimeestega natuke rääkida bussi küljel oleva kaardi ja reisil läbitud riikide kohta, et kui kaua, ja mitu kilomeetrit, ja et ongi Mazda, ja muud sellist juttu. Ja siis võib lõpuks edasi sõita. 


Siin läheb tee allamäge palju järsemalt, kui Argentina pool. Kurvid on nummerdatud.


Tee ise on kuiv. Libedaga oleks siin hoopis teine asi, sest mingeid piirdeid tee ääres ei ole.  Piirdeid pole vist sellepärast, et nii on mugavam lund teel ära lükata. Ja väga kehva ilmaga on ka see piir suletud.

Sõidad järjest allapoole, kõige kurvilisem lõik jääb seljataha. Mingit ööbimispaika varem välja vaadatud ei ole. Polnud ju teada, kaua piiril läheb, et kas ööbid kohe pärast  piiri või saad sadakond kilomeetrit kaugemale. Tegelikult saab oma 70 km ära sõita, kui teeääres on silt "Complejo Turistico", st öömajad igale maitsele, k.a kämping.

Wifit pole, ning alguses pole elektrit ka, aga pimeduse saabudes pannakse tuled põlema. On laupäeva õhtu, ja sadakond meetrit eemal käib kõva räpidisko, ning võimenduse pealt pole just kokku hoitud, kuid juba kella viiest jääb vaiksemaks.

Jätkub.