Teekond: Famatina – Chilecito – Nonogasta – Patquia – Baldecitos – Pagancillo – Villa Union – Vinchina – Barrancas Blancas – Paso Pircas Negras (626 km)
Reisi algusest 132 018 km
Kui nüüd allapoole ehk lõuna suunas liikuda, siis järgmine koht Andide legaalseks ületamiseks on Paso Pircas Negras. Väike piiripunkt on ametlikult avatud alates 2000 aastast, ehkki seda kasutati juba sajandeid.
Ilmastiku tõttu on see piir on avatud ainult lõunapoolkera suvel, jaanuaris ja veebruaris. Nii et jaanuari lõpus on täpselt paras aeg võimalust kasutada.
San Jose de Vinchina on viimane arvestatav väikelinn enne piiriületust, ja varem tuli siin ennast riigist välja vormistada, aga nüüd on üleval mägedes uuem tolli- ja piiripunkt, Barrancas Blancas.
Ruta 76 peab kõikide kaartide järgi suunduma piirile. Ja kuni Vinchinani on tee igati korralik. Nii kaardi järgi, kui ka tegelikkuses.
Ainult et peagi lõpeb asfalt ja hea elu, ning kõikjal on jäljed vee poolt kunagi ärauhutud teest, mida on üritatud niipalju parandada, et oleks alles kasvõi üks autolaiune rada. Niisugust rada on kümnete kilomeetrite kaupa. Tee tolmab, aga hea, et ei saja.
Vahepeal on kohad, kus saaks vastutuleva auto mööda lasta, aga vastutulevaid sõidukeid on vähe, ühe käe sõrmedel on võimalik kokku lugeda. Eks loeb ka laupäevane päev.
Tee kulgeb jõesängi kõrval.
Mõned jõest kaugemal olevad lõigud on veidi korralikumad.
Sõita saab enamus aega esimese-teise käiguga, ja ongi hea, et jõuab auto seisma jätta, kui keegi juhtub vastu tulema. Suurte veokite liikust ei taha siin kuidagi ette kujutada.
Tee läheb aga järjekindlalt ülesmäge, ja sama järjekindlalt liigub päike madalamale, ning on enamus aega piltide tegemiseks täiesti vale nurga all.
Teelõik, mida ei ole hiljuti parandatud.
Iseenesest väga omapärane kogemus. Igavaks ei lähe. Ühest küljest on hea kindlalt teada, et tee on läbitav väikese autoga, sest mõned vastutulevad väiksed sõiduautod on Tšiili registrimärkidega.
Veel on kindel, et õhtuks väga kaugele ei jõua, kui niisugust teed on veel pikalt.
Aga õhtuks polegi vaja jõuda kindlasse geograafilisse punkti, lihtsalt on vaja jõuda kuhugi kohta, mis oleks veidi teest eemal ja kus saaks rahulikult hommikuni magada. Varasemad kogemused on näidanud, et Andides nagu ruumi jätkub. Ja vaikust on ka, kui tuule kohinat mitte arvestada.
Järsku saab kruusatee otsa. Mingiks ajaks.
Peale päikeseloojangut on korraks punast taevast, ja siis läheb pimedaks.
Järjekordne hommik Andides, 2630 meetri kõrgusel.
Sada meetrit eemal.
Tee-ehituse masinad, puhkepäeval.
Ruta 76 aga läheb järjest edasi.
Vicunad tee ääres.
Neid on tegelikult rohkem.
Ka selle tee ääres on mõned Refugiod, ehk ööbimiskõlbulikud onnid, ainult need on ehitatud president Sarmiento ajal, täpsemalt 1873, seda siis rohkem kui 140 aastat tagasi. Pildil Refugio Del Penon.
Esimene sõiduk päeva jooksul. Ehkki mitmed kaardid on lisanud selle tee juurde märke 4x4, on praegusel aastaajal tee läbitav suvalise sõidukiga.
Tüüpiline Andide looduspilt.
Kuskil 4000 meetri kõrgusel, kui auto liigub ülessmäge ainult esimese käiguga, ja mootor hakkab juba kuumenema, on paras aeg alla panna Saltast ostetud nn “mägirehvid”.
Pilt on hoopis teine. Nagu midagi olulist oleks puudu. Aga minek on ka hoopis teine. Kahju, et 13-tolliseid ei leidnud, oleks saanud veel väiksemaid rehve kasutada ja oleks veel paremini edasi läinud. Mazda E2200 kastikatel on ju taga 13-tollised ja topeltrehvid.
Peaasi, et vastu peavad.
Tee läheb järjest kõrgemale.
Järjekordne väike peatus, et mootor saaks maha jahtuda. Kõrgemal mäenõlval on vana tee.
Vana tee näeb välja niisugune, veel kitsam, ja veel järsem. Ja igasugused sõitmisjäljed puuduvad,
Lõpuks hakkab tõus otsa saama, Paso Pircas Negrase ületamisel tuleb arvestada, et üle 100 kilomeetri teest on rohkem kui 4000 meetri kõrgusel.
Tee kõrval on Laguna Brava
Siit nüüd vasakule.
Laguna Bravast mööda.
Vahepeal on mõned lõigud väga korralikku teed, nagu oleks siia lennuväli ehitatud.
Piiripunkt Barrancas Blancas 4000 meetri kõrgusel.
Täieliku üllatusena on siin viis autot järjekorras, pidi ju olema kõrvaline piiripunkt jne. Pargid auto saba lõppu, ja asja lähemalt uurides selgub, et piiriületajad pidid olema enamuses Argentina kaevurid, kes käivad Tšiilis tööl.
Koos ootamisega läheb siin peaaegu poolteist tundi. Tollikontroll teeb oma tööd põhjalikult. Eesolijad tõstavad oma kotid autost välja. Omal midagi välja tõsta pole vaja, aga ausalt öeldes ei mäletagi siin mandril nii põhjalikku kontrolli. Et mis on siin kastis, ja mis teises kastis, ja et ei oleks puu ja juurvilju, ja lihatooteid.
Kastides on hulgem sooje riideid ja muidu ka mitme aasta elamine. Ning katusel olevates kastides on igasuguseid varuosi. Tavaliselt sinna ei vaadata. Enne lahkumist tuleb mitu korda täpsustada bussi vanust, ja siis saab lõpuks edasi sõita.
Tegeliku piirini jääb veel 24 kilomeetrit.
Andid, ees on Tšiili
Veel üks eriti lai lõik, lennuväli mis lennuväli.
Paso Pircas Negras, kõrgust 4164 m. Argentina - Tšiili piir. Praegu ei kujuta ette, aga talvel pidi siin olema 2 meetrit lund, ja mõnikord rohkem.
Paso Pircas Negras jätkub järgmises postituses.
Posts
No comments:
Post a Comment