Abra del Acay

19.01.2015
Teekond: Tastil – Abra del Acay – San Antonio de los Cobres (131 km).

Hommikul siis jälle ülesmäge, seekord kindla kavatsusega jõuda peaagu 5000 meetri kõrgusele.



Silt näitab, et on jäänud 30 kilomeetrit. Tee kohta ei saa esialgu ühtegi paha sõna öelda.



Kaugemal kõrgub 5751 meetri kõrgune Nevado del Acay.


Laamad. Suured ja karvased. Kuuluvad kohustuslikus korras pildistamisele.


Kaugemal on vicunad.


Pilk üle õla tuldud teele.




Tee ongi üle ootuste ok. Mingit järku tõusu ei ole. Ma mõtlen, et sellist 12 kraadist või hullemat. Buss läheb rahulikult teise käiguga, ja vahepeal saab isegi kolmandat kasutada.

Vastu tuleb paar-kolm väiksemat sõidukit, aga mingit suurt liikust siin ei ole.


Veel kõrgemale, kaugemal on tuldud tee. Ja enamus ümbruskonnast on nüüd madalamal.


Korraks pilt GPS-i numbritest. 4900 meetrit on ikka 4900 meetrit. Õhk on samuti kuidagi hõredam. Veidi annab tunda. Aga enam pole palju jäänud. Esimese käiguga läheb edasi. Ja väiksemaid rehve polegi vaja alla panna. Kui nii võtta, siis Peruus sai ka 5000 meetri peale sõidetud, ja ilma rehvivahetuseta.


Kohal.

Siin peaks olema kirjas, et ühel pool on La Poma, ja kaugemal on Cachi, ning teisel pool on siis RN51 ja SA Cobres. Ega seda hästi välja ei loegi, aga seal ei saa eriti muud juttu ju olla. Silt on kleepsusid täis. Vaba kohta on raske leida, aga lisan ise allaserva sini-must-valge.
 

Siitpoolt sai üles tuldud. Hea, et ilm on ilus ja selge.


Lähedalt leiab isegi paar peotäit lund.


Veel üks jäädvustus. Ega jah, nüüd on siis siin ka käidud. Ülevalt on muidugi hea vaade, aga tuult on ka parasjagu. Pikalt siia jääda pole suurt mõtet.


Ka siin on mõned vicunad.


Ots ringi, ja tagasi.


Kui nüüd oleks veel kõrgemale läinud, siis oleks see keeksi kilepakend vist lõhkenud.


Kilomeeter allpool on hoopis teine tunne olla. Õhku on nagu rohkem, ja muidu ka kuidagi parem tunne. 


Tee kõrval on väike jõgi.


Ja isegi siin, niivõrd vähekäidavas kohas vedeleb maas mingi sodi. Mingi asja kilepakend. Seda pole palju, aga ikkagi.


Kaevurite elamud. San Antonio de Los Cobres on 5400 elanikuga väikelinn 3775 meetri kõrgusel. Linn on saanud oma nime lähedal asuva Sierra de Cobre, ehk Copper Mountaini järgi. 




Siin on tankla, ja oluline on teada, et see on ainus tankla nii 100 km raadiuses.  Suht jama lugu võib-olla, kui jõuad siia, ja tanklas pole näit diislit. Või bensiini.


Skulptuurid linnatänaval.


Veel üks.

Linnas on täiesti asjalik turismiinfo punkt. Üritan leida postkontorit, mis pikapeale õnnestub, ainult et postkontor on suletud. Tund aega hiljem on postkontor ikka suletud, ja siis selgub, et täna jääbki suletuks.

Ja marke mujalt ei saa. Marke on vaja postkaartidele, täiesti tavalistele postkaartidele, mida müüakse kõikjal. Mis sest, et tänapäeval on olema e-mail, ja FB ja skype ja igast muud tehnoloogiad, aga mitte ükski neist ei asenda ehtsat postkaarti, mis on tulnud kaugelt, teiselt poolt maakera, ja millel on ehtsad margid ja templid.

Loomulikult on olemas võimalus, et riiki saabudes ostad kohe kümnete kaupa postmarke, aga siis jääb ära mängu ilu, st see olukord, et otsid kusagil keset Andide väikelinna postkontorit. Käid ja küsid. Ja kui postkontor on kinni, siis otsid järgmine päev järgmisest linnast. Nii läkski.

Jätkub …