Ollantaytambo, Moray, ja teised kohad

07.07.2013 – 10.07.2013
Teekond: Aguas Calientes – Santa Teresa – Santa Maria – Ollantaytambo – Moray – Abancay – Nasca – San Juan – Nasca (1085 km).


Ka nii saab jõge ületada.




Machu Picchu on külastatud. Ees ootab kaks ja pool tundi varahommikust jalutuskäiku mööda raudteed, Hidroelektrica parklani.


Kodulinnud on parklas seisva bussi täielikult omaks võtnud, eks seal all on hea varjuline magada.


Santa Teresa keskväljak.


Pärast Santa Mariat algab pikk-pikk tõus.


Ja vaade ülevalt tuldud teele.


Ollantaytambo on 60 kilomeetri kaugusel Cuscost, ja ka siin on inkade ehitiste varemed.


Suured erineva kujuga kiviplokid tihedalt üksteise kõrval. Isegi paberilehte ei saa vahele panna.










Vasakul on tänavakohvik, ees inkade ehitatud terassid, paremal on suveniiriturg. Keskel sõidavad suured veokid.

Moray – esimene mulje on petlik – see ei ole traditsiooniline amfiteater. Mitte sinnapoolegi.

Arvatakse, et tegemist on hoopis põllumajandusliku katselaboriga, kus aretati taimi külmakindlamaks. Kõige sügavamal, augu põhjas on tänu päikesele kõige soojem, alguses istutati taimed alumistele terassidele. Ning järgmised põlvkonna taimed aste kõrgemale, ja nii järjest kõrgemale ja kõrgemale.






Cusco – Nasca tee läheb üle mägede, valdavalt 3000 – 4000 meetri kõrgusel.


Vahepeal on nii tunniajaline seisak, aga see ei ole streigist tingitud “roadblock”, vaid käimas on teeremont.










Pimedas leitud kõrvaline ööbimispaik. Tegelikult ongi ju tee kõrval, posti taga.


Lõpuks hakkavad mäed otsa saama, algab pikk ja laugjas laskumine 4 kilomeetri kõrguselt. Kuni Nascani, ja edasi kuni Vaikse Ookeanini.


San Juan de Marcomna linna lähedal pidi olema Humbolti pingviinide koloonia. Üks Peruu suurimaid, aga seda välja ei reklaamita. Kohapeal ei ole ühtegi silti, ega muud teeviita. Linn oli, GPS-is on isegi “Playa Los Pinguinos”, aga pingviine polnud näha, mitte ühtegi. Ja lõhna polnud ka tunda.


Kallas näeb samuti välja selline, et pingviin siit ühe hüppega üles ei jõua. Üks kohalik noormees sõidab mööda randa mootorrattaga, ja on valmis ees sõitma ning õigesse kohta juhatama. Õigem koht on sadakond meetrit eemal, aga pingviine pole ka siin näha, ja ega väga serva peale ei riski ka ronida.

Aga kohalik tundub asjadega kursis olevat, ja näitab GPS-il ette järgmise koha, mis on 15 kilomeetrit eemal, väikelinna San Nicolase lähedal. Sinna sõites on tõkkepuu ja suur kontrollpost enne linna, ja et sadama tõttu on tegemist on suletud piirkonnaga, lisaks saan teada, et siin ei olevat mingeid pingviine, sõida aga tagasi eelmisesse kohta. Vestluse jätkudes selgub, et pingviinid on ikkagi siinakandis olemas, aga otse siit läbi ei saa, pingviinide nägemiseks tuleb sõita paar kilomeetrit tagasi, ja siis minna üle mäekõrguste liivaluidete ookeanini.

Teisel pool luiteid paisab ookean.



  Óokeani ääres on paaris kohas maapind auklik, nagu pingviinid oleksid siin kunagi pesitsenud.

Õiges pesitsuspaigas on maapind, nagu Šveitsi juust. Punta Tombos oli näiteks niisugune.





Kalda lähedal asuvatel kaljusaartel on kormoranid.


Ja kõige lõpuks, kõige viimasel saarel, täpselt juhatatud kohas on kormoranide vahel näha pingviine.








Jätkub …