Zimbabwe, Bulawayo

.


Vaade Zambezi jõele Zimbabwe poolt. Jõekallas on kahtlaselt tühi, tavaliselt istub sellistes turistide poolt käidavates kohtades keegi, kes siis pakub laias sortimendis kohalikku toodangut. Aga siin pole mitte kedagi. Teen paar pilti ja hakkan tagasi auto poole minema, ja selle paari minuti jooksul on kuskilt maa alt välja ilmunud suveniirimüüjad. Alguses kaks, hiljem tuleb kaugemalt lisa.





Käsitööd ja Zimbabwe kehtetud rahad laotatakse laiali, aga kuna pole siia tulnud kaubareisile, siis sõidan edasi. Paarsada meetrit eemal on väga suur ja väga vana baobab, mis on märgitud paljudele kaartidele.



The Big Tree. Vanust 1000-1500 aastat.



Suur puu ise koos bussi ja turismipolitseiga, politsei on siin vist selleks, et turistid saaksid segamatult pildistada ja kuskil reisijuhis oli kirjas, et see koht ei ole jalutamiseks väga turvaline.

Järgmine vaatamisväärsus – Victoria Falls Aquarium – mis pidi olema aafrika suurim magevee akvaarium, on aga oma uksed kinni pannud. Turistide puudus annb tunda.

Edasi läks teekond 440 km kaugusele Bulawayo linna, mis on miljoni elanikuga Zimbabwe suuruselt teine linn ja oli riigi endine pealinn.



Tee Bulawayo poole on korralik, võib öelda, et isegi ülikorralik ja liiklus peaaegu puudub.





Teemaksud, US dollarites. Vaatan seda hinnakirja ja panen 2 dollarit valmis, aga maksta tuleb ainult 1 USD, väikeauto tariif. Pärast paarisaja kilomeetri läbimist on järgmine teemaksu kogumise punkt, järgmine 1 USD ja sõida edasi. Sellise tee eest ei ole kahju raha välja käia, vähemalt saad, mille eest maksad. Ja kui nüüd mõelda, et Kongo DV-s küsiti 50 km peaaegu läbimatu tee eest 50 USD ???






Zimbabwe pilved ja roheline loodus.



Ja siis tuli järsku pidurdada ja kaamera haarata. Uss tee peal, põgenemas. Hea, et minema sai, sest enne oli ta täiesti tee peal jalus ning igasugusest loomast ja eriti ussist ülesõitu tuleks vältida, kui vähegi võimalik. Sest kui ta ikka alla jääb ja surma ei saa ja on seal auto all millegi küljes, siis … .



Veel üks hoiatus teepealt. Koolerateemaline.

Politsei kontrollpostid on enne igat suuremat asustatud punkti, tavaliselt näidatakse kõigepealt käega, et võta kiirus maha ja seejärel viibatakse, et sõida edasi. Iseenesest väga tore, et turiste ei peedistata, aga ikkagi juhtub ühes punktis nii, et nende arvates ma ei peatunud õiges kohas ja loomulikult tuleb sellise “rikkumise” eest trahvi maksta. Otsitakse välja hinnakiri ja kirjutatakse trahvikviitung (20 USD). Ma ei hakka pikemalt vaidlema ja kauplema, liiga palju asjamehi on ümberringi. Mõnikord on näha, et kaubelda pole mõtet. Järgmistes kontrollpunktides seda probleemi ei ole.

Bulawayo. Veel ei saja.



Kesklinnas on Cape to Cairo nimeline söögikoht.

Teisel pool teed on suur tühi parkla ja turismiinfo punkt. Pargin keset parklat ja lähen värskemat infot vaatamisväärsuste kohta otsima. Trügimist leti ääres ei ole, saan teada, et Khami Ruins on ligipääsetav ja see oli kõige olulisem. Turismiinfos on laual on külaliste raamat, keskeltläbi on iga päev keegi läbi astunud.





Kesklinn on suhteliselt viisakas, toimiv kaubandus, kõik hinnad muidugi dollarites.



Bulawayos oli isegi Caravan Park, midagi sellist, nagu Euroopas ja see park oli avatud juba 1964 aastal. Olmeruumid sooja veega ja varjulised peatumiskohad puude all, ainult et külastajad puudusid, öeldi, et sa oled ainuke külaline ja pargi, kuhu soovid.



Nii võib juhtuda, kui sõita öösel pimedas muruplatsile. Hommikul oli karavani kättesaamiseks traktorit vaja, 4x4 Toyotast ei piisanud, maapind oli öösel sadanud vihmast liiga pehme.

Natural History Museum, üks Ida-Aafrika parimaid. Vaatamist tundideks – head väljapanekud loodusest, riigi ajaloost. Ainukese puudusena võiks märkida, et valgustust võiks rohkem olla. Rohkem külastajaid ei ole.











Väljapanek kaevandamise ajaloost.

Hiljem lahkudes leian seinalt sildi, et pildistamiseks on vaja eriluba, aga nüüd on juba hilja seda küsida.

Jätkub..